Miika Pihlak: “Armastus tantsu vastu on antud mulle kaasa emapiimaga”
Marta-Luisa Fokejeva
 
Kooli tantsuetenduse eel tegime juttu meie kooli vilistlase Miika Pihlakuga, kes tantsimisega igapäevaselt tegeleb ning ilma selleta elu ette ei kujutaks. 
 
Kuidas algas sinu tantsuteekond?
Armastus tantsu vastu on antud mulle kaasa emapiimaga. Väikese poisina käisin tihti emaga tantsutrennides kaasas ja sealt see tee algas. Muusika lihtsalt paneb mind liikuma.
 
Millal said aru, et sulle tantsimine tõesti meeldib?
Põhikooli alguses, umbes 5. või 6. klassis, sain ise luua oma esimese koreograafia. See oli vist esimene hetk, kui teadvustasin endale, et tants on asi, millega tahan tegeleda. Südames tekkis äratundmine. 
 
Kaua oled tegelenud tantsimisega?
Üsna pea võib öelda, et 26 aastat. 
 
Millega sa praegu tegeled?
Töötan vabakutselise näitleja, tantsija ja koreograafina. Graafik on kaootiline ja pidevalt muutuv. Teen erinevaid projekte nii kaamera ees, laval kui ka lava taga. 
 
Millistes projektides oled kaasa löönud seoses tantsimisega?
Suuremad projektid on kindlasti “Eesti Laul” ja telesaade “Tähtede Täht”. 
Olen tänulik, et tänasel päeval on mul võimalus kuuluda kahte väga mainekasse truppi - Utopia Entertainment ning Free Flow Production. Mõlema kollektiiviga saab pea igal nädalal erinäolistel sündmustel esineda ja uusi lavasid vallutada.
 
Millistes projektides sa sooviksid osaleda?
Ma olen alati olnud ambitsioonikas ja mulle meeldib mõelda suurelt, kuid hetkel midagi kindlat välja ei tooks. Ma usaldan elu ja selle kulgu ning kõik, mis peab tulema, see tuleb. Võtan avasüli vastu kõik huvitavad pakkumised, mis mind parasjagu inspireerivad ja arendavad. Tantsijana töötamine ei ole ainult oma eesmärkide saavutamine, vaid pidev protsess ja töö iseendaga. 
 
Kui palju tants sind ennast inimesena muutnud on?
Suurim boonus, mis tantsuga tegeledes kaasneb, on teadlikkus oma kehast ja organismist üleüldiselt. Kuna keha on minu töövahend, siis pean selle eest pidevalt hoolt kandma ja selle nõudmistega kaasas käima. Loomingulise inimesena pean oluliseks eneseteostust ja -väljendust, mis aitavad mul maandada pingeid, olla nähtav ja kuuldav, see on minu viis suhtlemiseks ja mõttevahetuseks. Lisaks pakub mulle tohutut naudingut füüsiline koormus ja sellest tulenev füüsiline muutus - põnev on näha oma keha pidevalt arenemas. Tants on mulle loomuomane ja igapäeva osa. Mitte tants ei muuda mind, vaid me kasvame, kogeme ja muutume koos. 
 
Mis on sinu esimene mälestus tantsijana?
See mälestus ei ole nüüd küll ajast, mil ennast tantsijana defineerima hakkasin, vaid pigem lapsepõlvest, mil pereliikmetele esimesi kodukontserte pakkuma hakkasin. Ühel õhtul panin ABBA CD-plaadi mängima ja andsin vanaemale tunniajase kontserdi, kostüümivahetustega ja puha. Täpselt muidugi ei tea, kui palju vanaema sellest mäletab, sest poole kontserdi pealt vajusid tal silmad kinni. Mind see ei häirinud, tantsurõõmu jätkus kuni kontserdi lõpuni. 
 
Kas õppisid tantsimist ka mõnes koolis?
Ei, koolis mitte. Muidugi olen end treeninud erinevates stuudiotes ja truppides, kuid kõrghariduse omandasin teatrikunsti erialal. 
 
Kui tihti kodukandis käid?
Kuna graafik on üsna tihe, siis kuigi tihti kodukanti ei satu. Katsun muidugi käia nii palju, kui võimalik, et enda akusid laadida, perekeskis aega veeta ja kodukoha värsket õhku hingata.