10. oktoobril toimus juba 24. korda Kalju Lepiku luulevõistlus. See on vabariiklik luulevõistlus, kuhu võib osalisi tulla üle terve Eesti. Võisteldakse kolmes kategoorias: põhikool, gümnaasium ja täiskasvanud. Esitatakse oma originaalluulet, mida pole veel kuskil mujal avaldatud.
Kui tavaliselt pole Koeru Keskkooli õpilased olnud esindatud, siis tänavu osales lausa kaks õpilast põhikooli kategoorias: Mari-Liis Juss ja Adeele Kirsipuu. Adeele osutus ka oma kategooria võitjaks ning sai ka Koeru Haridus- ja Kultuuriseltsi eripreemia. Palju õnne!
Järgnevalt esitame paar stiilinäidet Adeelelt. Esimene luuletus sai võistlusel ka ette kantud, teine pole veel varem ilmavalgust näinud.
Ma tahaksin olla keegi teine
Ma tahaksin olla keegi teine, kui udu on fjordide kohal nii hall,
ma tahaksin olla see kauge ja karge ning murdumatu paas ja vall.
Ma seisaksin seal, kus aeg on vaid kivi ja samblane, vaikiv häll,
mind ei häiriks ei tuuled, ei tormid, ei elusaatuse karmim täll.
Kuid ma olen vaid veri ja liha, üks lühike, värisev ohe ja piin,
ja kaljude rahu ei leidu mu hinges, ma olen vaid võõras siin.
Ma tahaksin olla keegi teine, üks kirjanik Londoni niiskes öös,
kes unustab iseenda ja mured ses sügava loomise mustas töös.
Ma usaldaks kõik oma salajased mõtted sellele paberist laevale,
otsides tindiga õigustust oma valule, tühjusele ja vaevale.
Kuid hommik toob valguse julma, mis paljastab tindi ja vead,
ja ma pean ikka peitma sedasama, nii väsinud, langetatud pead.
Ma tahaksin olla keegi teine, üks raudne ja neetud hoidja,
see küünlajalg lossis, kes on vaid valguse ustav ja igavene hoidja.
Ma näeksin, kui armastus tärkab, kuid ise ma jääksin vaid vaseks,
külmaks ja jäigaks, kes ei looda, et keegi tal elada laseks.
Ma põleksin lõpuni vaikselt, vaha tilkumas alla kui verine kee,
ja keegi ei märkaks, kui raske on rauast ja üksildaselt külm mu tee.
Ma tahaksin olla keegi teine, üks liivatera Sahara lõputus rüpes,
mis põleb ja särab seal päikese kuumas ja halastamatus hüppes.
Ma ei otsiks koduteed kunagi, liival pole ju kodu ega nime,
ma hääbuksin lagedal väljal, kus vaikus on ainuke ja viimne ime.
Kuid isegi kõrbes ma tunneksin puudust sellest, mis on hell ja märg,
ja mu kurgus kibelev tolm on mu viimane, troostitu ja kibuvitstest pärg.
Ma tahaksin olla keegi teine, see tuvi, kes väsinud ja risti löödud tiivul liugleb üle katedraali,
kui õhtu on sinine ja püha igal viivul.
Ma lendaksin kõrgemale, kuni õhk muutub hõredaks, tühjaks ja karmiks,
kuni mälestus minust hajub ja jääb vaid üheks valutavaks armiks.
Kuid ma kukun alati tagasi, tiivad on risti ja suled on liiga hallid,
ja mu ümber on ikka needsamad müürid – nii võõrad, nii külmad ja kallid.
Ma tahaksin olla keegi teine, sest iseend kanda on liiga raske vaev,
see on kui rännata laeval, mis on lekkiv ja vana ja hukule määratud kaev.
See kurbus ei ole jõgi, mis voolab ja merre kord kaduda suudab,
see on jääv ja igavene äng, mis mu palved vaid põrmuks ja tuhaks muudab.
Ma jään siia, neisse ridadesse, kus ma olen korraga kõik ja ei keegi,
vaadates, kuidas mu viimane lootus kustub kui vette heidetud leegid.
Päriselt olemas
Mu kolju all on üks aed, kus surnud õied tärkavad,
kus kõik, mis pidi kaduma, mu sees veel juuri kasvatab.
Ma istutan kõik mälestused, mis minus surra pelgavad,
ja vaatan, kuidas vanad haavad uuteks õiteks kasvavad.
Ma kastan neid, mis närtsisid, oma vaikuse, igatsuse ja leinaga,
neid, mida pole suutnud matta isegi oma luulega.
Iga õis saab nime, iga juur mu külge kasvab,
kuni ma ei tea, kas aed mind hoiab või matab.
Ma olen külvanud siia kõik, mida pidanuksin jätma,
kõik sõnad, mida kartsin öelda, kõik laused mida pidin kasvõi sosistama.
Nüüd kardan, et kui viimaks lasen kõigel minna,
ei jää mu sisse midagi, millest end uuesti võiksin leida.
Mu mälu on juveliir, kes öösiti edasi töötab,
ta lihvib maha kõik, mis valu meenutab ja selle hingepõu ülesse leiab.
Ta võtab mälestustelt servad ning muudab ääred siledaks,
kuni isegi mu ahastus muutub valguskiirtes teravaks.
Ta põimib vaikuse lubadusteks, poole sõna vastuseks,
ja muudab kõik, mis jäi mu mõistusel teadmata, mu enda seletuseks.
Hommikuks on ehe valmis, iga kivi kannab jälge,
ma kannan seda enda küljes, kuigi raskus painab mu selga.
Nii kaua hoian teda, et ei küsi enam ma:
kas see on veel mälestus või kett, mis seob mind temaga?
Mu keel on kullassepp, kes sulatab kõik kokku,
mis muidu sunniks mind vaatama kahvatule tõele otse näkku.
Ta annab hirmule uue kuju, igatsusele nime,
ja muudab lahti laskmata jätmise millekski, mis näib nii imeline.
Ma õpin rääkima nii, et tõde jääb mu keele taha,
et keegi ei näeks, kui sügavale tegelikult see kaja on mattund maha.
Kuidas paratamatus on juurdunud mu sisse, kuhu ükski pilk ei ulatu,
kus isegi mu kõige ausam lause päris alati ei satu.
Iga sõna võib olla aken, iga lause ette tõmmatud kardin,
ja ma ei tea, kas avan ennast või oma tervet elu jälgin.
Sest raske pole öelda, mida tunnen, kui ma räägin,
vaid vaadata seda tunnet nii, et kas rääkida üldse väärin.
Kui ma ei saa sellele valule tähendust ise anda,
pean tunnistama, et olen nõus ka ilma põhjuseta seda kandma,
mu sees oma raskust, olemata ilus või hea,
ja olla päris ka siis, kui tuleb vabavärss – kui ma temast neid õigeid riime ei tea,
Mu kannatlikkus on hambajälgedega pliiats,
millega kirjutan üles kõik korrad, kui ütlesin endale: veel natuke.
Veel üks päev, veel üks võimalus, veel üks põhjus oodata,
veel üks tõlgendus vaikusele, mis ei tulnud koormata.
Ma närin oma lubadusi, kuni need on puretud narmendavaks ja otsad muutuvad pehmeks,
ja kirjutan sama lauset uuesti, sest vana ei mahu enam isegi mõtteks.
Kummaline, kui palju võib inimene taluda ühe väikese lubaduse pärast,
Kui mitu aastat võib kaduda lootuse ja loobumise vahest.
Ühel päeval murdub pliiats ja mina vaatan seda üllatunult,
nagu oleks kannatlikkus tulnud juhuslikult.
Aga paber on endiselt täis mu järjepidavat ootamist
ja mitte ükski lause ei taha sõnadesse valada, mida ma selle ajaga tegelikult läbi elasin.
Ma vaatan oma käsi — need on mullast rüvetatud ja mustad,
sõrmused roostetanud, mu sõrmed täis neid juuri, mis kunagi ei kõdund.
Mu kaelas kriipiv kalliskivi, mu hammaste vahel huuli veritsema panev pliiats,
mu rinnus aed, kus iga õis on kellelegi liiaks.
Ma olen kõigest, mis mind murdis, midagi ilusat teinud,
ja nimetanud seda kunstiks, et mitte öelda, et olen igatsust näinud.
Nii kaua olen lihvinud valu, et unustasin selle tegeliku – hädise kuju,
nii kaua olen otsinud riime, et ei märganudki, kuidas pleekis mu tuju.
Ja võib-olla polegi mu suurim hirm, et kõik see ükskord kaob,
vaid see, et igatsuse, leina ja vaikuse lahkudes ei jää minust alles mitte midagi, mis oleks ainult minu jaoks.
Et kui ma viimaks sängitan aia mulda, saadan ehted leina merre
ja lõhestan pliiatsi, ei oska ma enam kirjutada nii, et sõnad imbuksid teistele verre.
Et kogu selle aja, mil püüdsin oma haavu tähendusega katta,
ei teinud ma muud, kui püüdsin oma mõtteid matta.
Sest ma olen olnud nii kaua omaenda igatsuse ja leina vaatleja,
et olen hakanud pidama igatsus, vaikust ja leina oma ainsaks kinnituseks, et olen päriselt olemas.
Foto: Järva Valla Kultuurikeskus