Liisu Siiroja
Sellel õppeaastal tuli meie kooli mitmeid uusi õpetajaid, üheks neist ajaloo õpetaja, Jens Raevald, kes õpilastele oma põnevate lugude ja kodutöödega juba aasta algul silma jäi. Uurisin temalt, millega tegeles ta varem, kuidas leidis tee Koeru ja kuidas talle siiani siin meeldinud on.
Jensil polnud alguses tegelikult üldse plaani õpetajaks hakata ning peale keskkooli läks ta hoopis õigusteadust õppima. Kahjuks huvi puudumise tõttu tuli õpingud pooleli jätta ning ta läks õppis Paides hoopis logistikuks, saatis paar aastat rekkaid Tallinnast Rootsi poole, kuid ka see ei osutunud päris õigeks elukutseks ja kuniks tekkis uuesti võimalus Tartu Ülikooli tasuta kohale kandideerida, tegi ta lihtsat vabrikutööd.
Ülikoolis oli tal algul plaan teadlaseks saada ning siiani on ta doktorandina alma materi hingekirjas ja loodab kevadel ülikoolis ühte ainet lugeda. Õpetaja elu on aga regulaarsem ja tunniplaani põhine, mis sobib talle paremini.
Õpetajana töötas ta esialgu Järvamaa Kutsehariduskeskuses, kus sai kõvasti nalja, kuid ajalugu oli sealsete õpilaste jaoks kõrvaline ja tunde vähe, mistõttu läks ta tööle Narva Riigigümnaasiumisse. Seal oli tore seltskond koos, kuid lõpuks söödi enamik headest õpetajatest koos temaga välja ning tuli hakata uusi väljakutseid otsima.
Lõpuks jäi otsustada, kas minna Jõhvi Gümnaasiumi või tulla Koeru, kuid selgus, et Jõhvis on ajaloos kodutööde andmine keelatud ning siin öeldi vestlusel, et “anda ikka võib, kas teevad, on iseasi,” mis kallutas kaalukausi Koeru poole.
Ühelt poolt on talle siiani siin õpetamine väga meeldinud, teiselt aga mitte eriti. Ta ütles, et kollektiiv on sõbralik, juhtkond äge ning õpilased, eriti 12. klass, teevad hoolsalt kodutöid. Puudust tunneb ta aga geeniustest ning kui varem oli tal riigigümnaasiumis umbes 220 õpilast, siis nüüd ainult 60, kellega ta on liiga vähe kokku puutunud, et hinnanguid anda.
Kooli reeglite kohta ta ka veel midagi ütlema ei hakkaks, sest “tähtis pole, millised on reeglid, vaid milliseid reegleid järgitakse,” ning esimene õppeaasta on veel liiga vara täpse arvamuse andmiseks. 65-minutiline tund meeldib talle aga väga, kuid ajalootunde võiks tema arvates rohkem olla, et midagi päriselt ka selgeks saaks ja telekate asemel võiks klassides projektorid olla.
Võrreldes Narva Gümnaasiumi õpilastega on tema arvates koerukad vaiksemad, vähem seltskondlikud ja ka vähem koostöövalmis, kuid siiani pole keegi spikerdamisega ajalootunnis vahele jäänud. “Kutsekoolis oli aga esimene kursus umbes nagu siin põhikool. Trall käib, õhk roppustest tüüne. Kolmandaks aastaks on nokunaljade meistrid enamasti koolist parematesse kohtadesse lahkunud ja tekib päris töine ja meeldiv õhkkond. Midagi sarnast siingi,” ütles ta. Üldiselt tundub Koerus tema arvates sõbralik ja rahulik koolielu olevat.
Jens Raevald: õpilased on vähem koostöövalmis, kuid siiani pole keegi spikerdamisega vahele jäänud
Liisu Siiroja